Mina ja mäed
Peale selle, et mind elu merepõhja ja sügavustesse kutsub, on mul veel üks vastupidine kirg – alpinism ja kõrgmäestikud. Mõni aeg tagasi oli see kõik veel unistamise vormis mõttetegevus, kui ma ennast alatihti mägede vallutamisest dokumentaale vaatamas avastasin. Mida rohkem aega edasi, seda enam muutus kõrgete lumiste tippude maailm mu järgmiseks kinnisideeks. Ja sellest saigi reaalsus. Mu teekond tippu on alanud.
Nii tundsingi järgmist kutsumust, seekord aga vastupidisesse äärmusesse – panna ennast proovile maailma kõige kõrgematesse tippudesse ronimises. Minu esimene tipuvallutus oli Mont Blanc, mis on Alpide kõige kõrgem tipp (4810 meetrit). Võtsin selle retke ette oma 31. sünnipäeval, 4. augustil ning 6 päeva hiljem seisingi ma uhkelt Mont Blanci tipus, käes lehvimas Eesti lipp.
Kõrgustesse
Kohe algusest peale paelus mind alpinismi puhul üks ja ainus – see äärmuslik mentaalne ja füüsiline pingutus, mida ronija tippu jõudmiseks peab läbi tegema. See vastasseis, tunne, kui meie keha ja vaim teevad ränka koostööd, et meid rasketest ja eluohtlikest oludest läbi sihile viia. Minu jaoks on selliste tunnete ja väljakutsete kogemine kõige lähedasem definitsioon elule endale.
Me kogeme äärmust ja sellega kaasnevaid emotsioone, teades, et nende tegevustega ei kaasne kunagi kindlat garantiid meie elule. Teisisõnu me oleme looduse võimuses, mis tähendab, et me ei pruugi alati tipust tagasi jõuda. Või üldse tipuni jõuda. Kõik eelnev õpetabki elu väärtustama ja teisiti kogema. Elu algab seal, kus on selle äärmine piir ning just selles punktis on võimalik seda kõige erksamal viisil kogeda. Meie suurim õigus siin maailmas on vaieldamatult üks – õigus elule. Seega miks mitte kogeda seda?
Alpinism kui sport
Alpinismiks nimetatakse kõrgmäestikes liikumist ja ronimist, mille peamine eesmärk on nö vallutada ekspeditsiooni raames valitud mäetipp. Sellisel viisil mägironimise teevad raskeks kindlad vastutöötavad faktorid, milleks on: pidev ülesmäge liikumine, muutlikud ilmastikuolud ja külm temperatuur. Kõigele eelnimetatule lisandub nimekirja juurde ka tihti telgis elamine, lisaks sellega kaasnevad ebamugavused ja teatud piirangud, millega pole harjunud tavapärases argipäevas elama.
Kõige suuremat rolli mängib kõrgmäestikus oluliselt madalam õhurõhk. See on miski, mis hakkab inimese füüsilisele võimekusele tugevalt vastu töötama ning loob põhilise väljakutse, millega iga mägironija omal viisil hakkama peab saama. Seisundit, kus inimene jääb hapnikuvaegusesse, nimetatakse hüpoksiaks.
Tihtipeale juhtub ka nii, et ronija kogeb kõrgmäestikutõbi e. mägihaigust, mis kutsub esile peavalu, iiveldust, jõuetust ja väsimust, vahel ka eufooriat, deliiriumit ja meeltesegadust. Sellised nähtused hakkavad esile kerkima alates 3000 meetrist, olenevalt inimesest. Kõrgemates tippudes on õhurõhk hõredam ning sellest tulenev hapnikuvaegus seab ohtu ronijate elud. Mida kõrgemale liikuda, seda suurem peab olema inimese võimekus ning pikem tipu vallutamisele eelnev kohanemine ehk aklimatiseerumine.
Minu plaanilised mäetipud
2020 aastal:
✔️ Tete Blanche, 3421 m (Prantsusmaa, Chamonix)
✔️ Aiguille Du Tour, 3540 m (Prantsusmaa, Chamonix)
✔️ Mont Blanc, 4810 m (Prantsusmaa, Chamonix)
2021 aastal:
✔️ Les Perrons / Grand Perron, 2674 m (Alpid, Šveitsi) filmiprojekt
✔️ Aiguilles Marbrées, 3535 m (Alpid, Prantsusmaa/Itaalia) filmiprojekt
✔️ Dent du Géant, 4013 m (Alpid, Prantsusmaa/Itaalia) filmiprojekt
✔️ Matterhorn, 4478 m (Alpid, Šveitsi/Itaalia) filmiprojekt
❌ Mont Blanc, 4810 m (Alpid, Prantsusmaa) filmiprojekt
2022 aastal:
✔️ Denali, 6190 m (Alaska, Ameerika) filmiprojekt
✔️ Aiguilles d’Entrèves, 3600 m (Alpid, Prantsusmaa)
✔️ Mont Blanc, 4810 m (Alpid, Prantsusmaa) / Kolme tipu marsruut
2023 aastal:
❌ Aconcaqua, 6961 m (Lõuna-Ameerika, Argentiina) – Tipust jäi puudu 105 m.
❌ Alpide suvine ettevalmistus (Prantsusmaa, Šveitsi) – Projekt jäi ära.
2024 aastal:
✔️ Everest, 8849 m (Himaalaja mäestik, Nepaal) – Everesti ekspeditsioon
